Karjatamise optimaalne aeg
Heintaimede kasvuks soodsate tingimuste loomine on vajalik selleks, et kari sööks karjamaarohu ära lühikese aja jooksul, millele järgneks pikem periood rohusaagi taastumiseks. Optimaalne aeg karjatamiseks sõltub rohu kasvufaasist ja kõrgusest. Tegelikult peaks karjatama siis, kui loomad on võimelised koguma maksimaalse koguse väärtuslikku seeduvat toitainet. Sellisel juhul saame ka loomadelt maksimaalse toodangu. Rohi on seda väärtuslikum, mida noorem ta on. Kuigi noor rohi võimaldaks enam piima toota, ei jõua loomad seda piisavalt koguda. Väärtusliku rohu 1 kg kuivainet võrdub 1 söötühikuga ja see võimaldab toota 1...1,2 kg piima.
Maksimaalse koguse rohtu söövad loomad siis, kui rohi on 12...20 cm kõrge. Sellise kõrgusega rohi lubab toota umbes 20 kg piima päevas rohu kuivaine arvelt.
Karjatamiseks õige aja valik ei maksa midagi, kuid võimaldab rohu arvelt toota suhteliselt suurtes kogustes odavamat piima.
Optimaalne karjatamise alguse aeg saabub tavaliselt maikuu I dekaadis kui maapind on piisavalt tahenenud ja rohu kõrgus 10 cm piires. Karjatamist alustatakse mineraalmullal varajase rohukamaraga (keraheina või aas-rebasesaba ülekaaluga) rohumaal. Karjatamisega tuleb alustada veidi madalama rohukamaraga selleks, et vältida rohu ülekasvamist. Üldiselt soovitatakse optimaalseks karjatamise ajaks võrsumise lõppu, kõrsumise algust. Siis on rohi väärtuslik ja 10...20 cm kõrgune. Rohu kõrgus sõltub ka rohukamara tüübist. Aluskõrreliste rohke (ka vanemad mõõdukalt väetatud) rohukamar karjatatakse 10...16 cm kõrguselt. Pealiskõrreliste rohke rohustu karjatuskõrguseks on 15...20 cm.
Karjatamise aega võib määrata ka rohu tagavaraga seoses. Optimaalse karjatamise ajal on aluskõrreliste rohke rohustu tagavara 4...6 tonni hektari kohta (4...6 kg/10m2) ja pealiskõrreliste rohkel 5...8 t/ha (5...8 kg/10m2).
Karjatamise vaheaeg on vajalik aeg selleks, et rohi uuesti kasvaks. Kahe karjatusringi vaheaeg peab olema nii pikk, et taimedes saaks taastuda varuaineid. Liiga pika vaheaja korral toitainete sisaldus taimedes väheneb, suureneb toorkiu sisaldus ja nad ei vasta loomade nõuetele. Loomade seisukohalt oleks hea, kui vahe kahe karjatamisringi vahel oleks lühem (rohi värskem ja mahlasem), heintaimede seisukohalt aga pikem nii, et taimi ei kurnataks liigselt. Ebaõige karjatamisringide vaheaja valikuga võime kaotada kuni 50% saagist. Aeg rohusaagi taastumiseks kahe karjatamisringi vahel on suve jooksul erinev, sest rohukasvu kiirus on kevadesuvel suurem. Kevadel kuni I saagini kulub 15...20 päeva, I ja II karjatamisringi vahe on tavaliselt 2 nädalat kuni 15...16 päeva, II ja III vahe 20...25 päeva. Suve teisel poolel vahe kahe karjatamisringi vahel pikeneb 30...35 päevani ning sügisel isegi 35...45 päevani. Heintaimede puhkeaja kestust saab reguleerida väetamisega ja niisutamisega. N-väetiste kasutamine ja niisutamine lühendavad kahe karjatamisringi vahelist heintaimedele vajalikku puhkeperioodi.
Maksimaalse koguse rohtu söövad loomad siis, kui rohi on 12...20 cm kõrge. Sellise kõrgusega rohi lubab toota umbes 20 kg piima päevas rohu kuivaine arvelt.
Karjatamiseks õige aja valik ei maksa midagi, kuid võimaldab rohu arvelt toota suhteliselt suurtes kogustes odavamat piima.
Optimaalne karjatamise alguse aeg saabub tavaliselt maikuu I dekaadis kui maapind on piisavalt tahenenud ja rohu kõrgus 10 cm piires. Karjatamist alustatakse mineraalmullal varajase rohukamaraga (keraheina või aas-rebasesaba ülekaaluga) rohumaal. Karjatamisega tuleb alustada veidi madalama rohukamaraga selleks, et vältida rohu ülekasvamist. Üldiselt soovitatakse optimaalseks karjatamise ajaks võrsumise lõppu, kõrsumise algust. Siis on rohi väärtuslik ja 10...20 cm kõrgune. Rohu kõrgus sõltub ka rohukamara tüübist. Aluskõrreliste rohke (ka vanemad mõõdukalt väetatud) rohukamar karjatatakse 10...16 cm kõrguselt. Pealiskõrreliste rohke rohustu karjatuskõrguseks on 15...20 cm.
Karjatamise aega võib määrata ka rohu tagavaraga seoses. Optimaalse karjatamise ajal on aluskõrreliste rohke rohustu tagavara 4...6 tonni hektari kohta (4...6 kg/10m2) ja pealiskõrreliste rohkel 5...8 t/ha (5...8 kg/10m2).
Karjatamise vaheaeg on vajalik aeg selleks, et rohi uuesti kasvaks. Kahe karjatusringi vaheaeg peab olema nii pikk, et taimedes saaks taastuda varuaineid. Liiga pika vaheaja korral toitainete sisaldus taimedes väheneb, suureneb toorkiu sisaldus ja nad ei vasta loomade nõuetele. Loomade seisukohalt oleks hea, kui vahe kahe karjatamisringi vahel oleks lühem (rohi värskem ja mahlasem), heintaimede seisukohalt aga pikem nii, et taimi ei kurnataks liigselt. Ebaõige karjatamisringide vaheaja valikuga võime kaotada kuni 50% saagist. Aeg rohusaagi taastumiseks kahe karjatamisringi vahel on suve jooksul erinev, sest rohukasvu kiirus on kevadesuvel suurem. Kevadel kuni I saagini kulub 15...20 päeva, I ja II karjatamisringi vahe on tavaliselt 2 nädalat kuni 15...16 päeva, II ja III vahe 20...25 päeva. Suve teisel poolel vahe kahe karjatamisringi vahel pikeneb 30...35 päevani ning sügisel isegi 35...45 päevani. Heintaimede puhkeaja kestust saab reguleerida väetamisega ja niisutamisega. N-väetiste kasutamine ja niisutamine lühendavad kahe karjatamisringi vahelist heintaimedele vajalikku puhkeperioodi.