Looma ja karjamaavahelised suhted
Rohu söömine erineb rohu niitmisest
Niitmisel kõrvaldatakse taimik ühtlaselt ilma valikuta. Karjamaal süües loomad valivad ja pidevalt kärbitakse paremaid taimeliike ja nende osi. Seetõttu on kõige paremini söödavad heintaimed ebasoodsas, mittesöödavad taimeliigid aga soodsas olukorras. Esmalt süüakse väärtuslikum ja maitsvam rohi. Kärpimiste kõrgus on erinev ja sõltub taimede kõrgusest, tihedusest ning kasvufaasist.
Karjamaal süües teevad loomad energilisi liigutusi - 1 minuti jooksul 30...90 hammustust. Söömise kiirus on pärandatav ehk siis loomaliigile omane tunnus. Teataval määral oleneb aga söömise kiirusest ka loomade toodanguvõime. Kui seda mitte alati otseses mõttes, siis kindlasti kaudselt, sest kiiremini süües jõuab loom ühe söögiajaga rohkem sööta sisse võtta ning samas jääb tal rohkem aega mäletsemiseks ja puhkuseks. Süües ei liigu loom otse, vaid teeb peaga liigutusi mõlemale poole 60...90 kraadise nurga all. Pidev söömine kestab 30 minutit, siis tehakse väike vaheaeg ja süüakse jälle. Nii kordub see 4...5 tundi. Seejärel järgneb pikem vaheaeg mäletsemiseks. Sellist loomade käitumise omapära tuleb arvestada karjatamise organiseerimisel.
Heintaimedest osa liike taluvad kärpimist paremini, teised halvemini. Kärpimisel on nii positiivne, kui ka negatiivne mõju. Üldiselt soodustab karjatamine tiheda rohukamara teket. Halb on see, et osa taimi (karjamaaumbrohud ja mõned teised vähemväärtuslikud liigid) jäävad söömata, mistõttu tuleb teha järelniitmine.
Tallamisel on omad head ja halvad küljed
Tallamise tagajärjel muld tiheneb ja õhurežiim halveneb. Selle tulemusena taimede juurestiku ning mullasiseste võsundite kasv pidurdub. Väga palju sõltub tallamise kahjulik mõju heintaimeliigist. On olemas mitmed sellised liigid, mis taluvad tallamist: aasnurmikas, karjamaa raihein, valge ristik. Soodsaks võib pidada tallamise juures seda, et ta soodustab vana rohukamara ülemises 5...6 cm paksuses kihis õhuvahetust. Astudes pinnasele, surutakse see kokku ja CO2 väljub ning hiljem, kui taimestik tõuseb tagasi samale tasemele, imetakse hapnikurikas õhk asemele. See esineb eriti aasnurmika rohkel, võsundite rikkal rohumaal.
Tallamine on siiski faktor, mille mõjus on ülekaalus negatiivne moment.
Niitmisel kõrvaldatakse taimik ühtlaselt ilma valikuta. Karjamaal süües loomad valivad ja pidevalt kärbitakse paremaid taimeliike ja nende osi. Seetõttu on kõige paremini söödavad heintaimed ebasoodsas, mittesöödavad taimeliigid aga soodsas olukorras. Esmalt süüakse väärtuslikum ja maitsvam rohi. Kärpimiste kõrgus on erinev ja sõltub taimede kõrgusest, tihedusest ning kasvufaasist.
Karjamaal süües teevad loomad energilisi liigutusi - 1 minuti jooksul 30...90 hammustust. Söömise kiirus on pärandatav ehk siis loomaliigile omane tunnus. Teataval määral oleneb aga söömise kiirusest ka loomade toodanguvõime. Kui seda mitte alati otseses mõttes, siis kindlasti kaudselt, sest kiiremini süües jõuab loom ühe söögiajaga rohkem sööta sisse võtta ning samas jääb tal rohkem aega mäletsemiseks ja puhkuseks. Süües ei liigu loom otse, vaid teeb peaga liigutusi mõlemale poole 60...90 kraadise nurga all. Pidev söömine kestab 30 minutit, siis tehakse väike vaheaeg ja süüakse jälle. Nii kordub see 4...5 tundi. Seejärel järgneb pikem vaheaeg mäletsemiseks. Sellist loomade käitumise omapära tuleb arvestada karjatamise organiseerimisel.
Heintaimedest osa liike taluvad kärpimist paremini, teised halvemini. Kärpimisel on nii positiivne, kui ka negatiivne mõju. Üldiselt soodustab karjatamine tiheda rohukamara teket. Halb on see, et osa taimi (karjamaaumbrohud ja mõned teised vähemväärtuslikud liigid) jäävad söömata, mistõttu tuleb teha järelniitmine.
Tallamisel on omad head ja halvad küljed
Tallamise tagajärjel muld tiheneb ja õhurežiim halveneb. Selle tulemusena taimede juurestiku ning mullasiseste võsundite kasv pidurdub. Väga palju sõltub tallamise kahjulik mõju heintaimeliigist. On olemas mitmed sellised liigid, mis taluvad tallamist: aasnurmikas, karjamaa raihein, valge ristik. Soodsaks võib pidada tallamise juures seda, et ta soodustab vana rohukamara ülemises 5...6 cm paksuses kihis õhuvahetust. Astudes pinnasele, surutakse see kokku ja CO2 väljub ning hiljem, kui taimestik tõuseb tagasi samale tasemele, imetakse hapnikurikas õhk asemele. See esineb eriti aasnurmika rohkel, võsundite rikkal rohumaal.
Tallamine on siiski faktor, mille mõjus on ülekaalus negatiivne moment.
Loomade väljaheited on karjamaa kujunemisel väga olulised.
Nendega satuvad tagasi suur hulk saagis olnud toitainetest. Ööpäevasel karjatamisel satub lämmastikust (N) tagasi karjamaale 60...70% ja fosforist-kaaliumist (PK) 80...90%. Osalisel karjatamisel (10 tundi) satub tagasi saagis olevast N-ühenditest 25...30% ja PK-st 30...40%. Mida pikem on taimekasvuperiood, seda rohkem väljaheiteid karjamaale satub. Arvatakse, et üks lehm jätab aastas karjamaale väljaheiteid, mis vastab 25-le tonnile sõnnikule. Arvestama peab ka seda, et nii on see igal karjatamise aastal.
Väga oluliseks tuleb pidada ka väljaheidete soodsat mõju mikrobioloogilisele tegevusele. Tänu mikroorganismide tegevusele luuakse karjamaal väga head tingimused nõudlike, kuid samas väärtuslike heintaimede kasvuks.
Negatiivseks momendiks väljaheidete puhul on see, et nad paigutuvad karjamaal ebaühtlaselt ja moodustuvad nö. rammutukad: Rammutukkade ümbruses väheneb rohu söödavus. Mõningal määral saab seda karjamaa hooldusvõtetega (järelniitmine, karjamaaäkete kasutamine) vähendada. Vaatamata kõigele on siiski positiivne mõju ülekaalus, sest suureneb nii karjamaa saak kui ka rohumaa kestus.
Tervikuna võttes, kuigi karjatamisel on kahjulikke momente, on karjatamine kasulik. Ta soodustab tiheda, saagirikka rohukamara väljakujunemist ning mullaviljakuse tõusu.
Nendega satuvad tagasi suur hulk saagis olnud toitainetest. Ööpäevasel karjatamisel satub lämmastikust (N) tagasi karjamaale 60...70% ja fosforist-kaaliumist (PK) 80...90%. Osalisel karjatamisel (10 tundi) satub tagasi saagis olevast N-ühenditest 25...30% ja PK-st 30...40%. Mida pikem on taimekasvuperiood, seda rohkem väljaheiteid karjamaale satub. Arvatakse, et üks lehm jätab aastas karjamaale väljaheiteid, mis vastab 25-le tonnile sõnnikule. Arvestama peab ka seda, et nii on see igal karjatamise aastal.
Väga oluliseks tuleb pidada ka väljaheidete soodsat mõju mikrobioloogilisele tegevusele. Tänu mikroorganismide tegevusele luuakse karjamaal väga head tingimused nõudlike, kuid samas väärtuslike heintaimede kasvuks.
Negatiivseks momendiks väljaheidete puhul on see, et nad paigutuvad karjamaal ebaühtlaselt ja moodustuvad nö. rammutukad: Rammutukkade ümbruses väheneb rohu söödavus. Mõningal määral saab seda karjamaa hooldusvõtetega (järelniitmine, karjamaaäkete kasutamine) vähendada. Vaatamata kõigele on siiski positiivne mõju ülekaalus, sest suureneb nii karjamaa saak kui ka rohumaa kestus.
Tervikuna võttes, kuigi karjatamisel on kahjulikke momente, on karjatamine kasulik. Ta soodustab tiheda, saagirikka rohukamara väljakujunemist ning mullaviljakuse tõusu.