Noorkarja karjatamine
Noorkarja karjatamine erineb lüpsilehmade karjatamisest. Noorkarja karjamaad võivad paikneda laudast kaugemal. Nad võivad olla ööpäevaringselt karjamaal kevadest sügiseni. Ööpäevaringsel karjatamisel tuleb jälgida, et loomadel oleks ees joogivesi.
Noorkarjale võib valida karjamaaks igasuguse viljakusega mulla, kuid tavaliselt eelistatakse vähemviljakaid alasid, võrreldes lüpsilehmadega.
Vastava söötmistüübi väljakujundamine algab varakult. Kasutades üht või teist söötmistüüpi, kujuneb noorloomal sellele vastavalt ka seedesüsteem. Noorkarja hulka loetakse veiseid 6...8 elukuust kuni lüpsma tulekuni. Neid söödetakse suvel täielikult karjamaarohuga. Selle tulemusena areneb välja vastav seedesüsteem, mis on edaspidi (lüpsilehmana) võimeline mahutama ja kasutama suurtes kogustes rohusööta. Odaval karjamaarohul söötes on tulevase lehma omahind madalam.
Mullikad kasutavad päevas 25...40 kg rohtu. Eestis karjatatakse tavaliselt lehmmullikaid. Noorkarja nõuded on väiksemad kui lüpsilehmadel. Üheks võimaluseks on järelkarjatamine piimakarja koplites. Noorkarja ja lüpsikarja vahele peaks jääma 1...2 koplit selleks, et nad üksteist ei häiriks. Koos lehmadega karjatamisel (taludes) võivad nad oma noore ja elava iseloomu tõttu häirida lüpsilehmade söömist ja seetõttu mõjuda negatiivselt piimatoodangule. Eraldi karjatades peaks ühe mullika kohta olema 0,3...0,4 ha keskmise saagiga karjamaad. Kuna noorloomade nõudlus on väiksem, siis võivad nad olla 3...4 päeva ühes koplis. Seega piisab 8...10 koplist.
Pullvasikaid enamasti ei karjatata. Karjatada võib ehk nuuma esimesel poolel. Grupi suurus 30...50 looma. Taludes kasutatakse pullide ketitamist.
Noorkarjale võib valida karjamaaks igasuguse viljakusega mulla, kuid tavaliselt eelistatakse vähemviljakaid alasid, võrreldes lüpsilehmadega.
Vastava söötmistüübi väljakujundamine algab varakult. Kasutades üht või teist söötmistüüpi, kujuneb noorloomal sellele vastavalt ka seedesüsteem. Noorkarja hulka loetakse veiseid 6...8 elukuust kuni lüpsma tulekuni. Neid söödetakse suvel täielikult karjamaarohuga. Selle tulemusena areneb välja vastav seedesüsteem, mis on edaspidi (lüpsilehmana) võimeline mahutama ja kasutama suurtes kogustes rohusööta. Odaval karjamaarohul söötes on tulevase lehma omahind madalam.
Mullikad kasutavad päevas 25...40 kg rohtu. Eestis karjatatakse tavaliselt lehmmullikaid. Noorkarja nõuded on väiksemad kui lüpsilehmadel. Üheks võimaluseks on järelkarjatamine piimakarja koplites. Noorkarja ja lüpsikarja vahele peaks jääma 1...2 koplit selleks, et nad üksteist ei häiriks. Koos lehmadega karjatamisel (taludes) võivad nad oma noore ja elava iseloomu tõttu häirida lüpsilehmade söömist ja seetõttu mõjuda negatiivselt piimatoodangule. Eraldi karjatades peaks ühe mullika kohta olema 0,3...0,4 ha keskmise saagiga karjamaad. Kuna noorloomade nõudlus on väiksem, siis võivad nad olla 3...4 päeva ühes koplis. Seega piisab 8...10 koplist.
Pullvasikaid enamasti ei karjatata. Karjatada võib ehk nuuma esimesel poolel. Grupi suurus 30...50 looma. Taludes kasutatakse pullide ketitamist.