Süsteemikindel karjatamine
Süsteemikindel karjatamine näeb ette mingit kindlat korda karjatamise organiseerimisel.
a) Kopliviisiline karjatamine
Kopliviisilisel kasutamisel on karjamaa jaotatud osadeks - kopliteks. Karjatatakse järgemööda vastavalt rohu kasvule. Mõnepäevase karjatamise järel ühes koplis järgneb seal pikem (20...30 päeva) puhkeaeg. Heintaimede bioloogilised nõuded on rahuldatud ja rohi kasvab hästi. Taimede püsivuse seisukohalt on oluline, et nad saaksid puhkeperioodil koguda juurtesse toitainte varuaineid Karjatamine toimub piiratud alal ning loomad on sunnitud sööma ka vähemväärtuslikke liike (nt. roog-aruhein). Selle tulemusena vähemväärtuslikud liigid ei levi ulatuslikult ning nad on söödavad ka järgmistel karjatamisringidel. Karjatamisele kulunud aega ja rohumaa puhkeperioodi kokku nimetatakse karjatamisringi kestuseks.
Võrreldes kopliviisilist ja vabakarjatamist on esimeste saak 30...50% ja loomakasvatuslik produktiivsus 25...35% suurem.
Karjatamist võib läbi viia esiteks ühepäeva koplites ja teiseks mitmepäeva koplites. Suurte karjade puhul on otstarbekam kasutada ühepäevakoplite süsteemi, väikesearvulise karja tarbeks võib rajada 2- või 3-päevakoplite süsteemi.
b) Portsjonviisiline karjatamine
Portsjonviisiline karjatamine kujutab endast sisuliselt ühepäevakoplite täiendatud süsteemi. Igapäevakoplite ehitamine ei ole otstarbekas, seetõttu kasutatakse suure karjamaamassiivi jagamiseks elektrikarjust. Selliselt tehes leiti, et loomadele võib veel vähem rohtu ette anda, kui on vaja üheks päevaks. Kopliviisilisel karjatamisel on piiratud maa-ala aga aeg ei ole piiratud. Loomadel on palju vaba aega koplis liikuda ja tallata. Portsjonviisilisel karjatamisel on piiratud nii maa-ala, kui ka aeg. Üks portsjon peab olema vähemalt nii suur, et loomad saaksid seal 4...5 tundi süüa. See on lehmade ühe söötmis-puhketsükli kestus ning sel ajal ei ole alati õige neid värskele rohule laskmisega häirida. Portsjonkarjatamisega kindlustatakse rohu ühtlasem ja täielikum ärasöömine loomade poolt.
Portsjonviisiline karjatamine võib olla:
c) Karjamaade vahelduv kasutamine
d) Karjamaa niiteline kasutamine
Karjamaa niiteline kasutamine on mõeldav erandjuhtudel. Juhul, kui ehitatakse lauta ja loomi on vähe, kuid karjamaa on juba olemas. Niitesagedus peab olema suurem (4...5 niidet). Algul on saak suur, kuid see ei püsi kaua. Rohukamar muutub 3...4 aastaga niidutüübiliseks ja hõreneb.
e) Ketitamine
Ketitamine on portsjonkarjatamisest veelgi intensiivsem. Kasutatakse enamasti põldheina põllul ja väikeste karjade puhul. Taludes on kasutusel hobuste, pullide ja noorloomade karjatamisel. Jälgida tuleb, et karjamaad ära ei rikuks ja liialt ära ei tallaks.
a) Kopliviisiline karjatamine
Kopliviisilisel kasutamisel on karjamaa jaotatud osadeks - kopliteks. Karjatatakse järgemööda vastavalt rohu kasvule. Mõnepäevase karjatamise järel ühes koplis järgneb seal pikem (20...30 päeva) puhkeaeg. Heintaimede bioloogilised nõuded on rahuldatud ja rohi kasvab hästi. Taimede püsivuse seisukohalt on oluline, et nad saaksid puhkeperioodil koguda juurtesse toitainte varuaineid Karjatamine toimub piiratud alal ning loomad on sunnitud sööma ka vähemväärtuslikke liike (nt. roog-aruhein). Selle tulemusena vähemväärtuslikud liigid ei levi ulatuslikult ning nad on söödavad ka järgmistel karjatamisringidel. Karjatamisele kulunud aega ja rohumaa puhkeperioodi kokku nimetatakse karjatamisringi kestuseks.
Võrreldes kopliviisilist ja vabakarjatamist on esimeste saak 30...50% ja loomakasvatuslik produktiivsus 25...35% suurem.
Karjatamist võib läbi viia esiteks ühepäeva koplites ja teiseks mitmepäeva koplites. Suurte karjade puhul on otstarbekam kasutada ühepäevakoplite süsteemi, väikesearvulise karja tarbeks võib rajada 2- või 3-päevakoplite süsteemi.
b) Portsjonviisiline karjatamine
Portsjonviisiline karjatamine kujutab endast sisuliselt ühepäevakoplite täiendatud süsteemi. Igapäevakoplite ehitamine ei ole otstarbekas, seetõttu kasutatakse suure karjamaamassiivi jagamiseks elektrikarjust. Selliselt tehes leiti, et loomadele võib veel vähem rohtu ette anda, kui on vaja üheks päevaks. Kopliviisilisel karjatamisel on piiratud maa-ala aga aeg ei ole piiratud. Loomadel on palju vaba aega koplis liikuda ja tallata. Portsjonviisilisel karjatamisel on piiratud nii maa-ala, kui ka aeg. Üks portsjon peab olema vähemalt nii suur, et loomad saaksid seal 4...5 tundi süüa. See on lehmade ühe söötmis-puhketsükli kestus ning sel ajal ei ole alati õige neid värskele rohule laskmisega häirida. Portsjonkarjatamisega kindlustatakse rohu ühtlasem ja täielikum ärasöömine loomade poolt.
Portsjonviisiline karjatamine võib olla:
- Ühepäeva portsjonitega;
- Loomadele antakse ala, mis on vajalik ühe korraga rohuga küllastumiseks (4...5 tundi) 2 korda päevas (enamlevinud karjatamise viis);
- Tunniviisiline karjatamine s.t. ühel söödakorral antakse 2...3 korda uut rohtu. Korraga on loomad ühel portsjonil 1,5...2 tundi. Päeva jooksul antakse ette 4...6 korda uus ala;
- Ribakarjatamine e. frontaalne karjatamine. Ribakarjatamine teisaldatava elektritaraga võimaldab loomadele anmda uue värske rohuriba mitu korda päevas. Selline võte kindlustab rohu ühtlasema ja täielikuma ärasöömise. Korraga saavad loomad 2 m laiuse riba, millele nad rivistuvad üles üle kogu söödamaa. Kasutatakse kõrgesaagilise rohumaa karjatamisel.
c) Karjamaade vahelduv kasutamine
- Rotatsiooniline süsteem - teatud aastate tagant (2...4 a.) karjamaa võetakse kasutusele 1 aastaks heinamaana. Alati see ei sobi, kuna osa liike ei talu ülekasvamist (valge ristik). Üldjuhul pikendab see taimiku eluiga, kui ta saab kord mitme aasta järel õitsema minna ja suurema toitainete varu juurtesse koguda.
- Täielik vahelduv kasutamine - igal aastal niidetakse kogu rohumaa 1...2 korda ja 3...4 ringi karjatatakse. Selliselt karjamaalt toodetakse nii suvine, kui ka talvine loomasööt. Niisugused rohumaad on laialt levinud Euroopas.
- Osaline vahelduv kasutamine - karjamaa jaotatakse kaheks: valge ristiku ja kõrreliste karjamaaks. Valge ristiku rohumaa on ainult karjatamiseks, seda ei kasutata niiteliselt. Kõrreliste rohumaad kasutatakse vahelduvalt nii, et kevadel niidetakse ja hiljem karjatatakse 2...3 korda. Osaline vahelduv kasutamine peaks olema meie kliimatingimustes kõige enam rakendatav.
d) Karjamaa niiteline kasutamine
Karjamaa niiteline kasutamine on mõeldav erandjuhtudel. Juhul, kui ehitatakse lauta ja loomi on vähe, kuid karjamaa on juba olemas. Niitesagedus peab olema suurem (4...5 niidet). Algul on saak suur, kuid see ei püsi kaua. Rohukamar muutub 3...4 aastaga niidutüübiliseks ja hõreneb.
e) Ketitamine
Ketitamine on portsjonkarjatamisest veelgi intensiivsem. Kasutatakse enamasti põldheina põllul ja väikeste karjade puhul. Taludes on kasutusel hobuste, pullide ja noorloomade karjatamisel. Jälgida tuleb, et karjamaad ära ei rikuks ja liialt ära ei tallaks.