Karjatamise kestus loomade ja taimede tervise seisukohalt
Karjatamise kestuse all mõistetakse aega, mille vältel ühe karjatamisringi ajal loomad on ühes koplis. Heintaimede tervise seisukohalt lähtudes ei tohiks see olla nii pikk, et loomad saaksid süüa esimestel päevadel kärbitud rohu uut ädalat. Kevadel kasvab 3...4 päevaga söödav ädal. Sellisel juhul tekib rohu kahekordne või ka mitmekordne söömine lühikese aja jooksul ning see on taimedele väga kahjulik. Uus juurdekasv toimub varuainete arvel ja kui see peab toimuma mitu korda järjest, siis taimed kurnatakse välja ning nad hukkuvad, kas talvel või järgmisel kevadel. Mida lühem on karja söötmise aeg ühes koplis, seda parem, sest siis jääb taimedele pikem puhkeperiood.
Loomade seisukohalt on lühike karjatamise kestus veelgi olulisem. Mitmepäevasel karjatamisel langeb piimatoodang. Esimesel päeval suudavad lehmad kiiresti süüa 60...70 (80) kg rohu haljasmassi, teisel - 40...60 kg ja kolmandal veelgi vähem. Piimatoodang nii tugevasti ei kõigu, sest lehm lüpsab vahepeal kehavarude arvelt. Sellise karjatamise tulemusena langeb aga üldine tootmise tase.
Lisaks eelpool toodule võivad karjas olla ka haiged loomad, mistõttu mitmepäevane karjatamine soodustab haiguste levikut. Väljaheidetega reostatud rohu söömine või sellest üle käimine võib nakatada teisi loomi.
Karjatamisringide arv meie kliimatingimustes on tavaliselt 4...7, sõltuvalt rohukamara tüübist. Kõige sagedamini võib karjatada valge ristiku rohket rohustut (7...8 korda); valge ristiku ja aasnurmika karjamaad 6 korda ning valge ristiku ja punase aruheina rohustut 4...5 ringi suve jooksul. Pealisheinte rohketest karjamaadest võib keraheina rohket karjamaad karjatada 4...5 ning aas-rebasesaba rikast rohumaad 5...6 korda.
Karjatamisringide arvu mõjutab ka ilmastik. Kui on soe ja niiske suvi, siis võib saada 1...2 ringi enam karjatada, kui normaalselt. Põuasel suvel võib aga karjatada samavõrra vähem. Intensiivsel väetamisel on rohu kasv kiirem ja seetõttu ka 1...2 karjatamisrongi rohkem.
Karjatamise kõrgus on rohu kõrgus peale karjatamist. Sellest, kui palju jääb rohtu järele sõltub loomade poolt ära kasutatud rohukogus ja taimede varuainete kogumine. Madalaks karjatades heintaimed kurnatakse liialt välja ning ädalakasv on aeglane. Kõrgelt karjatades on söödud saak väike ja vana kulu söödavus järgmisel ringil tagasihoidlik. Heintaimed aga kosuvad kiiresti.
Optimaalne karjatamise kõrgus sõltub rohukamara tüübist: pealiskõrreliste rohkel 5...6 cm ja aluskõrreliste karjamaal 4...5 cm. Hästi madalalt võib karjatada erandjuhtudel. Näiteks viimasel kasutusaastal enne ümberkündi. Ka suve esimesel poolel võib madalamaks karjatada, sest siis kasvab rohi intensiivselt. Sügisel ei tohi liiga madalaks karjatada, ega ka liiga palju rohtu alles jätta, sest talveks jäänud rohi hingab intensiivselt kulutades üleliia varuaineid. Teiseks närilised võivad talvituda lopsaka rohu sees tehes sinna pesad mis lähevad hallitama ja vähendavad järgmisel aastal söödavust. Kolmandaks, kevadeks jääv suur kulu segab uue rohu kasvu. Hea oleks ühtlane mõõdukas karjatamine. Kui seda ei ole võimalik, siis tuleb sügisel niita.
Loomade seisukohalt on lühike karjatamise kestus veelgi olulisem. Mitmepäevasel karjatamisel langeb piimatoodang. Esimesel päeval suudavad lehmad kiiresti süüa 60...70 (80) kg rohu haljasmassi, teisel - 40...60 kg ja kolmandal veelgi vähem. Piimatoodang nii tugevasti ei kõigu, sest lehm lüpsab vahepeal kehavarude arvelt. Sellise karjatamise tulemusena langeb aga üldine tootmise tase.
Lisaks eelpool toodule võivad karjas olla ka haiged loomad, mistõttu mitmepäevane karjatamine soodustab haiguste levikut. Väljaheidetega reostatud rohu söömine või sellest üle käimine võib nakatada teisi loomi.
Karjatamisringide arv meie kliimatingimustes on tavaliselt 4...7, sõltuvalt rohukamara tüübist. Kõige sagedamini võib karjatada valge ristiku rohket rohustut (7...8 korda); valge ristiku ja aasnurmika karjamaad 6 korda ning valge ristiku ja punase aruheina rohustut 4...5 ringi suve jooksul. Pealisheinte rohketest karjamaadest võib keraheina rohket karjamaad karjatada 4...5 ning aas-rebasesaba rikast rohumaad 5...6 korda.
Karjatamisringide arvu mõjutab ka ilmastik. Kui on soe ja niiske suvi, siis võib saada 1...2 ringi enam karjatada, kui normaalselt. Põuasel suvel võib aga karjatada samavõrra vähem. Intensiivsel väetamisel on rohu kasv kiirem ja seetõttu ka 1...2 karjatamisrongi rohkem.
Karjatamise kõrgus on rohu kõrgus peale karjatamist. Sellest, kui palju jääb rohtu järele sõltub loomade poolt ära kasutatud rohukogus ja taimede varuainete kogumine. Madalaks karjatades heintaimed kurnatakse liialt välja ning ädalakasv on aeglane. Kõrgelt karjatades on söödud saak väike ja vana kulu söödavus järgmisel ringil tagasihoidlik. Heintaimed aga kosuvad kiiresti.
Optimaalne karjatamise kõrgus sõltub rohukamara tüübist: pealiskõrreliste rohkel 5...6 cm ja aluskõrreliste karjamaal 4...5 cm. Hästi madalalt võib karjatada erandjuhtudel. Näiteks viimasel kasutusaastal enne ümberkündi. Ka suve esimesel poolel võib madalamaks karjatada, sest siis kasvab rohi intensiivselt. Sügisel ei tohi liiga madalaks karjatada, ega ka liiga palju rohtu alles jätta, sest talveks jäänud rohi hingab intensiivselt kulutades üleliia varuaineid. Teiseks närilised võivad talvituda lopsaka rohu sees tehes sinna pesad mis lähevad hallitama ja vähendavad järgmisel aastal söödavust. Kolmandaks, kevadeks jääv suur kulu segab uue rohu kasvu. Hea oleks ühtlane mõõdukas karjatamine. Kui seda ei ole võimalik, siis tuleb sügisel niita.